Nurgaterasest piksekaitsetornide konstruktsiooniline vundament seisneb nende materjalivalikus ja konstruktsioonilises vormis. Nurkterast kui põhikomponenti toodetakse tavaliselt kuumvaltsimisprotsesside abil, mille ristlõige on L-kujuline-. See geomeetria annab sellele suure paindetugevuse ja väändejäikuse. Mehaaniliselt võib nurkterase võrdne või ebavõrdne jalakonstruktsioon optimeerida koormusi erinevates suundades. Näiteks võrdse-jalanurga terase kasutamine torni neljas nurgas aitab tuulekoormust ühtlaselt jaotada, samas kui ebavõrdse-jalanurga terase kasutamine lokaalse pingekontsentratsiooniga piirkondades võib suurendada stabiilsust kindlates suundades. Materjali füüsikaliste omaduste osas on tavalistel terastel, nagu Q235 või Q345, piisav juhtivus ja mehaaniline tugevus. Nende voolavuspiir ja elastsusmoodul määravad otseselt torni deformatsioonipiiri atmosfääri turbulentsi või pikselöögi korral.
Selle konstruktsiooni välguenergia juhtimismehhanism tugineb selle elektriühenduse omadustele. Nurkterasest osad kinnitatakse kokku poltidega või keevitatakse, et moodustada pidev juhtiv tee ning kogu torn moodustab piksepüüdurisüsteemi. Kui äikesepilve ja maapinna vaheline elektrivälja tugevus saavutab kriitilise väärtuse, tekitab torni tipp eelistatavalt tipuefekti tõttu ülespoole suunatud liidri, mis moodustab pärast kokkupuutumist allapoole suunatud liidriga tühjenduskanali. Kui vool läbib torni, mõjutab selle jaotumist nahaefekt. Kõrgsageduslik-äiksevool voolab peamiselt piki nurkterase pinda, mis annab nurkterasele suurema efektiivse juhtiva pinna kui ümarteras. Maandussüsteem kasutab radiaalsete horisontaalsete maanduselektroodide ja vertikaalsete maanduselektroodide kombinatsiooni voolu hajutamiseks sügavasse pinnasesse. Maandustakistuse väärtust tuleb piksekaitse spetsifikatsioonide täitmiseks tavaliselt reguleerida alla 10 oomi.